Hollywoodi Babülon, Kenneth Angeri 1959. aasta raamat filmitööstuse kujunemisaastatest on nii mahlane, et on lihtne unustada, et enamik selles sisalduvaid lugusid on parimal juhul pooltõde. Pikas vormis tabloid, Anger kirjeldab üksikasjalikult Tinseltowni esimeste staaride (sealhulgas Rudolph Valentino, Roscoe Arbuckle ja Clara Bow) skandaale linna taustal, mida juhib ohjeldamatu kõmu ja suur glamuur.
Kusjuures Hollywoodi Babülon tegeleb peamiselt ajastu ööeluga, ka varajaste filmistaaride tööharjumused olid päris metsikud. Meie eesmärkidel puudutab see kõik ettevalmistust. Siit ka väike ajalootund täna, eriti selle kohta, kuidas võiks valmistuda perioodiliseks liikuvaks pildiks.
Varased filmid filmiti ortokromaatilisele filmile, mis ei olnud kollakaspunaste lainepikkuste suhtes tundlik (nii muutusid spektri selle otsa värvid peaaegu mustaks). Sinised ja lillad toonid olid omakorda kahvatud ja valkjad. Selle kahetsusväärsed efektid ekraanil olid tohutud – punaka nahaga näitlejad nägid räpased välja ning sinised silmad muutusid tühjaks ja õudseks. Viimane lõks peaaegu nurjas võimaliku Oscari võitja Norma Sheareri ambitsioonid, kui D.W. Griffith, Rahvuse sünd direktor, et tema silmad olid liiga sinised, et kinos edu saavutada.
Mõjuva (ja loodetavasti loomuliku) välimuse loomiseks sellistes tingimustes 1910ndatel ja 20ndatel tehti enamikele näitlejatele ülesandeks ise meik teha (tavaline pressifotode seade oli väga kõrgeima riiuli moodi ja sellel oli staar tema edevus.) ja stuudiod jagaksid juhendeid värvide õigeks kasutamiseks. Alus- ja kontuurivärvina kanti peale sinist tooni määrdevärvi, huuled aga kollaseks. Päriselus pidid näitlejad stuudiosse jõudes tõeliselt veidrad välja nägema. Varajane määrdevärv oli tekstuuriliselt problemaatiline. Kuna seda kanti peale raske käega, purunes pealiskiht sageli näitleja ilme muutumisel (ei ole suurepärane meediumi jaoks, mis tugines nii tugevalt liiga dramaatilisele ja vaiksele väljendusele). See võib olla ka ohtlik – nagu oli ka Dolores Costello (Drew Barrymore’i isapoolne vanaema) puhul, kelle jume ja karjäär olid varajase filmimeigi tõttu parandamatult kahjustatud. 1914. aastal töötas Los Angelese paruka- ja kosmeetikapoe omanik Max Factor välja lahenduse Flexible Greasepaint'i näol. Pärast selle leiutamist sai temast Hollywoodi ihaldatuim meigikunstnik ja tööstuse kosmeetikaarenduse juhtfiguur.
Factori isikupärastatud lähenemine meigikunstile kinnitas mõne konkreetse, stuudio poolt heaks kiidetud välimuse. Clara Bow jaoks tõmbas ta talle terava tipuga Amor vibu; Joan Crawfordi määrdunud huul (mis ulatus palju kaugemale tema loomulikust joonest) leevendas näitlejanna ebakindlust ja oli tänu Factorile. Tööstuse standardid nõudsid ka, et näitlejate silmad näeksid välja sügavalt asetsevad ja meeleolukad, varjutades neid ripsmepiirist kuni pesani, ning kulmud olid joonistatud sirgeks, julgeks ja väga-väga pikaks (mõelge Louise Brooksile).
Kui 1920. aastatel ortokromaatiline kile pankromaatilisele teed andis, jäädvustasid läikivad juuksed ja silmalaud võttel kasutatud hõõglampide sära. Factor pidas sammu, töötades välja spetsiifilised valgust murdvad juuksevärvid, mis sobiksid selle tehnilise nihkega – piserdades isegi kullatolmu Marlene Dietrichi parukatele, kui seda küsiti. Siiski ei saanud ta kaua loorberitele puhkama jääda – Technicolor oli silmapiiril ja sellega kaasnes ka uus kosmeetiliste väljakutsete komplekt.
Lõplik märkus: 30ndate alguses, sõites endiselt pankromaatiliselt särava lainega, lõi Factor oma kuulsatele klientidele sileda huulekatte. Valemit hakatakse kaubanduslikult müüma kui X-Rated, maailma esimene huuleläige. Midagi, mida ma arvan, et me kõik oleme endiselt omamoodi vaimustuses.
-Lauren Maas
Pilt Getty kaudu.